Pistaatsiapähkli päritolu

Harilik pistaatsia (Pistacia vera L.) kuulub anakardiliste (äädikapuuliste) sugukonda ja on looduslikult levinud Kesk-Aasias ja Afganistaanis. Üheksa liiki pistaatsiaid kasvab Euraasias, üks liik Kanaari saartel ja veel üks Kalifornias ning Mehhikos, kuhu see viidi 1890. aastatel. Puuviljanduslike kultuuridena viljeletakse harilikku ja hiina pistaatsiat.

Pistaatsiapähkli viljad on botaaniliselt luuviljad, mis meenutavad pisut mandlit.

Pistaatsiapähkli kasvatamine

Pistaatsiapähkel on heitlehise 5-10 m kõrguse puu vili. Pistaatsiapuu kasvab kõige paremini kuumas kuivas kliimas ja mägistel aladel. Põuale vastupidav pistaatsia on väga külmakindel. Sobivas keskkonnas võib pistaatsiapuu kasvada enam kui 150 aasta vanuseks.

Pistaatsiapuu kasvab metsikult Venemaa ja Kesk-Aasia mägipiirkondades ja seda kasvatatakse enamikus Kesk-Aasia  ja Lähis-Ida riikides, Vahemeremaades ja USA-s, eriti Californias.

Arvatakse, et kõige varem hakati pistaatsiat kultuuristama Süürias, kust see levis Itaaliasse ja Vahemeremaadesse. Iraanis on pistaatsiat kasvatatud kultuurtaimena umbes 1500 aastat.
Samas oletatakse, et tema kodumaa on Väike-Aasias.

Pistaatsiapähklid kasvavad kobarates ning neid korjatakse käsitsi või masinatega, mis pähklid puu otsast alla raputavad. Pärast korjamist pähkleid leotatakse, et eraldada punakas või kollane koor. Seejärel kuivatatakse pistaatsiapähkleid päikese käes. Pistaatsiapähkli rohekas tuum on väike ja ovaalne ning maitse mahedalt magus. Pähklit ümbritseb õhuke suhteliselt kõva koor, mida omakorda katab pruunikas kest. Vilja küpsedes õhuke koor lõheneb vilja pikisuunas. Algselt kreemikat värvi koor omandab kuivades roosaka tooni.

Pistaatsiapähkel – dieettoit

Võrreldes teiste pähklitega on pistaatsiapähklites rohkem valku, vähem rasva ja seetõttu ka vähem kaloreid, nii aitavad need kehakaalu kontrolli all hoida – pähklite kiudainetesisaldus tekitab kiiresti täiskõhutunde ning uuringud on näidanud, et pistaatsiapähklite söömine muude suupistete asemel võib aidata kehakaalu vähendada. Lisaks on neis rohkem kaaliumi ja K-vitamiini, kui paljudes teistes pähklites.

Pistaatsiapähkli kasulikkus

Pistaatsiapähklites on palju B-grupi vitamiine, eriti B6-vitamiini ja tiamiini. B6-vitamiin ehk püridoksiin omab olulist rolli närvisüsteemi tervise puhul. B6 on vajalik närviteede ümber oleva kaitsva kesta – müeliini – moodustamisel. B6-vitamiin aitab toetada ka immuunsüsteemi tööd. See on oluline lümfisüsteemi heaks toimimiseks ning kindlustab keha infektsioonide eest kaitsvate valgevereliblede tootmise. Lisaks osaleb B6 mitmete meeleolu muutvate neurokemikaalide, nagu serotoniini, melatoniini, epinefriini ja GABA tootmisel.

Veel on neis pähklites fosforit, vaske, mangaani, kaltsiumi, rauda, tsinki, seleeni ja magneesiumi. Nendes on ohtralt ka antioksüdante, nagu A- ja E-vitamiini, mis võitlevad põletikuga, kaitsevad veresooni ja vähendavad südamehaiguste riski. E-vitamiini soovitatakse sageli terve ja ilusa naha jaoks, see kaitseb nahka UV-kiirguse eest ning pakub igapäevast kaitset naha enneaegse vananemise ja nahavähi vastu.

Pistaatsiapähklid on suurepärane vahend, mille abil toetada naha tervist seestpoolt väljapoole. Lisaks on pistaatsiapähklites l-arginiini, mis aitab teha arterite seinad painduvamaks ja ennetab südameatakki põhjustavate vereklompide teket.

Pistaatsiapähklites sisalduv vask on oluline närvisignaalide ülekande juures, närvisüsteemi ainevahetuse jaoks ja punavereliblede moodustumisel. Nad võivad aidata ennetada ka II tüübi diabeedi tekkimist, kuna sisaldavad ohtralt fosforit. Fosfor aitab lagundada valke aminohapeteks ning parandab glükoositolerantsi.

Erinevalt enamusest teistest pähklitest, sisaldavad pistaatsiapähklid kahte karotenoidi – luteiini ja zeaksantiini. Need toimivad tõhusate antioksüdantidena, kaitstes kudesid vabade radikaalide toime eest ning neile on tõhus kaitse vanusega kaasneva maakuli degenratsiooni vastu.

2003. aasta juulis Ameerika Ühendriikide Toidu- ja ravimiamet (the United States Food and Drug Administration) tunnistas ametlikult, et seemnete (sh. pistaatsiapähklite) tarbimine alandab südamehaiguste riski. Riski alandamiseks piisab, kui igapäevaselt tarbida 40g seemneid ja pähkleid.

Kuidas süüa pistaatsiapähklit

Pistaatsiapähkleid süüakse üldiselt tervelt, kuid ka jahvatatult või tükeldatuna, soolaga ja ilma. Neid ka soolatakse ja seejärel röstitakse.

Vahemere, araabia ja idamaade köögis kasutatakse pistaatsiapähkleid linnu-, loomaliha ja vorstitäidistes ning linnu- ja hakkliharoogade kastmetes. Neid leidub traditsioonilises Prantsuse süldis, Itaalia mortadella-vorstis, Türgi halvaas ja baklavas, Kreeka pilafis ja Ameerika pistaatsiasalatis. Neid lisatakse salatitele, pasteetidele ja pudingutele. Indias antakse jahvatatud pistaatsiapähklitega eriline maitse riisile ja juurviljadele. Kondiitritoodetes on need lemmikkoostisosaks tänu nende rohelisele värvile ja magusale mandlimaitsele. Pistaatsiapähkleid kasutatakse tordikreemides, näiteks pistaatsiatordis, saiakestes ja kookides, jäätises, glasuuritud magustoitudes ja pähklikompvekkides.

Pistaatsiapähklitest pressitakse õli, mida kasutatakse farmaatsias ja kosmeetikatööstuses.

Pistaatsiapähkel Eestis

Eesti poodidest võib enamasti leida röstitud ja soolatud pistaatsipähkleid. Väga harva võib poest leida naturaalseid (tooreid) pistaatsiapähklied. Tavaliselt leiab neid ainult spetsialiseerunud poodidest.

Pähklid ja seemned on väga head suupisted, lisandid salatile või magustoidule ning suurepärased taimse valgu ja tervislike rasvade allikad. Kui sulle meeldib vahepalana pähkleid krõbistada, siis on pistaatsiapähklid üks parimaid valikuid, eriti siis, kui sööd neid ilma soolata. Pistaatsiapähklites on palju kasulikke toitaineid ning need aitavad ennetada südamehaiguseid ja hoida kehakaalu kontrolli all.