Mis on Beljovi pastilaa

Beljovi pastilaa – mis see on?

Mis on Beljovi Pastilaa?

Beljovi pastilaa (белевская пастила vene keeles) on piirkondlikku omapäraga vene traditsiooniline pastilaa liik, mida valmistatakse alates 19. sajandi lõpust Beljovi linnas, Tula oblastis. Traditsiooniliselt valmistatakse seda purustatud Antonovka õuntest, millele lisati suhkrut, munavalget ja vahustati ühtlaseks massiks. See on imelise maitsega maiustus, mis viib iga magusa sõbra keele alla.

Kuidas valmis esimene Beljovi pastilaa

Teadaolevalt valmistas pastilaad esmakordselt Prohhorovide pere, kes elas sealsamas Beljovi linnas.

Legendi järgi sai Prohhorovide kauge esiisa Peeter I käest tubli töö eest 5000 hõberubla, mille eest soetati suur maatükk. Sellele maatükile istutati 1858. aastal 1000 õunapuud. See oli Prohhorovide perele väga kasumlik otsus, sest Vene armee hakkas nende käest ostma kuivatatud õunu. 

Prohhorovide peresarmastati alati õunu – eriti kuivatatud ja küpsetatud õunu, kuid ühel aastal küpsetati õunu nii palju, et keegi ei jõudnud neid ära süüa ja õnnetuseks oli väga palju üleküpsenud õunu üle jäänud. Pererahvas istus maha, et kõik koos otsustada, mida teha üleküpsenud õuntega.

Keegi pakkus, et õunad võib teha püreeks ning lisada sinna munavalget ja suhkrut ning seejärel seda kuivatada. Perepea sisetunne ütles, et nii säilib saadud toode kauem. Ja nii keedetigi õunad püreeks ning seejärel küpsetati püree ahjus suurtel ahjuplaatidel.

Ühel hetkel otsustas keegi pereliikmetest küpsetatud õunapüree lehed üksteise peale tõsta ja nende vahele määrida järelejäänud õunapüreed – nii sündiski Prohhorovide peres maiustus, mille nad nimetasid oma kodulinna auks Beljovi pastilaaks

Võidukäik väikesest linnast suurde maailma 

1888. aastal asutas Amvrosia Prohhorov “Taimsete konservaatide tehase” («Завод растительных консервов» v.k.), kus toimus puu- ja juurviljade, marjade ning seente kuivatus. Mõni aeg hiljem alustati ka pastilaa valmistamist. 

1890. aastal võitis Beljovi pastilaa Sankt-Peterburi aiandusnäitusel esimese koha, mille järel Prohorov avas kauplused Moskvas, Sankt-Peterburis, Kiievis ja Tbilisis, kus müüdi erinevaid kuivatatud puuvilju ja enda valmistatud pastilaad. 

1896. aastal alustati Beljovi pastilaa masstootmist, mil seda toodeti juba 10 000 puuda (1 puud = 16,38 kg). 1917. aastani oli Beljovi pastilaa Pariisis toimuvate rahvusvahelise näituste iga aastane osaline, kust see jõudis Inglismaale, Kanadasse, Brasiiliasse, Egiptusesse ja isegi Austraaliasse.

Pastilaa oli väga populaarne Moskvas, Peterburis, Nižni Novgorodis, Varssavis ja Riias. Seda müüdi ka paljudesse Euroopa riikidesse ja Ameerika Ühendriikidesse. Pastilaa retsept oli suur saladus, sest välismaised tarbijad tasusid selle eest välisvaluutas, mis tollel ajal oli Venemaal väga kõrgelt hinnatud.

Traditsioonide kujunemine 

Kõikidele püüdlustele vaatamata imbusid välja kaks saladust –  pastilaad valmistati ainult otse puu otsast võetud õuntest, ning maiustuse valmistamisesse suhtuti täieliku pühendumisega! 

Tehases algas tööpäev alati tee joomisega – ka Amvrosia Prohhorov ise võttis alati osa sellest traditsioonist. Tee kõrvale söödi alati pastilaad. Tehases töötas 90 töölist, kellest enamus olid naised ja kogu töö tehti käsitsi. 

Aegade jooksul olid erinevates riikides tekkinud erinevad pastilaa söömise harjumused. Venemaal pastilaad viilutati nagu leiba ja söödi koos sooja piima või teega. Pidulikel puhkudel söödi seda medovuha (mee mõdu) või veiniga. Mõnikord lõigati pastilaa kuubikuteks ja segati hapukoorega. Prantsusmaal söödi pastilaad valge veini ja šampusega. Inglismaal lõigati pastilaa väikesteks tükikesteks ja segati vahukoorega ja söödi kohvi kõrvale. Hispaanias lisati pastilaad mandariini marmelaadi ja söödi samuti kohvi kõrvale. Tänapäeval lisatakse Beljovi pastilaad ka jäätise sisse.

Beljovi pastilaa tootmine NSV Liidu ajal

Beljovi pastilaa tootmine peatati ajutiselt 1918. aastal, kui Prohhorovi varandus riigistati. NEP-i aastatel (НЭП – Uus majanduspoliitika – lühend venekeelsest väljendist новая экономическая политика) jätkas pastilaa tootmist Amvrosia Prohhorovi poeg Nikolai Amvrosevitš, kes avas Moskvas Nikitski väravas kaubamärgi “Prohhorov ja pojad” (Прохоров и сыновья v.k.) poe. 1926. aastal üritati pastilaa tootmine saada täielikult riigi kontrolli alla. Nikolai Prohorovile pakuti võimalust saada Beljovi riikliku kuivatustsehhi vanemmehaanikuks. Pärast keeldumist ta represseeriti.

20. sajandi rahutute sündmuste keskel, mis haarasid endasse ka Beljovi linna, jätkus Beljovi pastilaa tootmine ning maiustuse tootmissaladus ei läinud kaduma. Juba 1950-1960 aastatel toodeti pastilaad piisavalt, et seda saaks eksportida Prantsusmaale, Saksamaale ja Ameerika Ühendriikidesse. Kuid omas riigis oli seda maiustust poelettidelt peaaegu võimatu leida. 

Beljovi tehas töötas 1990. aastate alguseni. 

Peale NSV Liidu lagunemist, tuli erastamise aeg. Ka Beljovi konservi tehas erastati. Tehast müüdi mitmel korral käest kätte, kuni see jõudis lõpuks ärimeesteni, kes otsustasid, et lihtsam on toota majoneesi, kui investeerida unustuste hõlma vajunud tootesse.

Beljovi pastilaa uus sünd

Peale pastilaa tootmise lõpetamist, valmistasid Beljovi pastilaad ainult kohalikud käsitöölised.

2011. aastal kohaliku konservitehase juhid otsustasid jätta palgatöö ja alustada ettevõtlusega. Nad otsustasid asutada ettevõtte “Beljovi maiustused” (“Белёвские сладости” v.k.) ja hakkasid jälle tootma unustatud Beljovi pastilaad.

2015. aastaks oli pastilaa toodang Beljovi piirkonnas juba ca 1,5 miljonit tonni.

2015. aastal Milanos toimunud EXPO-l küpsetati 73 kg kaaluv pastilaa, mis kanti ka Guinessi rekordite raamatusse.

Kui Sa soovid osta Beljovi pastilaad, siis seda saad teha ka meie e-poes.

    No posts found!

Jäta oma kommentaar